Veebiajaleht, mida saad teha ise
02/01/2014 - 00:00
Inimese südamel on midagi viga alles siis, kui süda seisma jääb
superpilt: 
sissejuhatus: 
„Soovime, et inimesed saaksid meie loost teada, ja tahame hoiatada inimesi. Ehk päästab see kellegi elu,“ ütleb Pärnumaalt Koonga vallast pärit pere, kelle abikaasa ja isa möödunud nädala kolmapäeval Pärnu haiglas suri. Nad on kindlad, et nende isale oleks jäänud vähemalt võimalus, kui arstid oleksid teinud lihtsalt oma tööd ja ei midagi enamat. Loe edasi ...
tekst: 

Päev varem oli 57aastane Rein (nimi muudetud) astunud veel omal jalal kodust kiirabiautosse. Kiirabitöötaja istus Reinu juurde ja kui hakkas autoust kinni tõmbama ütles omastele: „Elulised näitajad on väga halvad.“ Keegi ei osanud aga tol hetkel sellegipoolest karta ega aimata, et Rein lahkub kodust igaveseks.

Rein oli ehitanud kahel viimasel päeval puudele katusealust ja tõstnud raskeid eterniitplaate. Öösel vastu hommikut lõi tal küljesse tugev valu ja tõusis kõrge palavik. Mees ise arvas, et tõstis end tööd tehes lihtsalt ära. Aga valu oli väga tugev ja abikaasa helistas kiirabisse. Sealt öeldi, et helistage perearsti nõuandetelefonile ja sealt omakorda soovitati minna homme perearsti juurde.

Kahtlustati kopsupõletikku

Siis mingil ajal hakkas Reinul parem, valu andis järele ja palavik läks alla, kuid poole kümne paiku hommikul lõid jälle sisse tugevad valud. Nüüd tuli kiirabi kohale. Abikaasa andmeil oli Reinu ülemine vererõhk sel ajal 80 ja südametöö 135. Kiirabi olevat veel arutlenud, millest võib niisugune asi tingitud olla. Kiirabi tahtis Reinu kaasa võtta, aga Rein ei tahtnud minna ja küsis üle: „Kas ma pean kaasa tulema.“ Tütre sõnul oli isa selline mees, kes kunagi ei kaevanud, et tal on valus või halb. Kannatas alati kõike vaikselt.

Kiirabi viis Reinu erakorralise meditsiini osakonda. Ukse taha jäi ootama kogu pere: abikaasa, kaks täisealist tütart ja poeg ning väike tütrepoeg. EMOs üldjuhul omakseid patsiendi juurde ei lubata, kuid seekord tehti erand ja omaksed said korraks Reinu juurde. Ta ütles abikaasale, et kahtlustatakse kopsupõletikku. Kui omaksed hakkasid välja minema, lehvitas Rein tütrepojale õrnalt sõrmedega. Jõudu tal enam ei olnud, suutis ainult vaevaliselt hingata. Väike poiss vastas: „Ma armastan sind.“

Umbes kella nelja paiku päeval teatas EMO õde perele, et nüüd läheb Rein palatisse. Omakseid hämmastas aga see, et ta saadeti sisehaiguste osakonna nakkushaiguste üksusse. Üldiselt pidasid omaksed Reinu palatisse üle viimist siiski heaks uudiseks. „Läksime naerdes kaasa, et kui palatisse saadetakse, siis on kõik hästi,“ meenutab tütar.

Arst tuleb hommikul

Sõit liftist palati poole olevat olnud nagu kanderaami ralli. Ratastel kanderaam lükati kolinal ja mürinal  liftist välja vastu uksi, nii et Reinu õlg sai viga ja ta oiatas. Voodi juures kamandati, et keeraku end voodisse, ja kui Rein ei suutnud seda teha, siis pahandati: „Nüüd ei saa ennast liigutatud ka.“ Reinu nahavärv hakkas seejärel muutuma järjest rohkem lillakassiniseks. Abikaasa väitel öeldi talle, et arst tuleb alles hommikul. Kui tütar tundis muret, et miks ei viida isa intensiivravisse, kui ta on üleni lillakassinine, siis vastati, et nii raske isa seisund ei ole. Umbes kümne minuti pärast halvenes Reinu seisund veelgi. „Isa ei reageerinud enam millelegi. Siis hakkasid kõik jooksma ja proove võtma. Seekord toodi ta veel elule tagasi,“ räägib tütar.

Kella kaheksa ajal õhtul oli valvearstide vahetus. Omaksed olid koridoris ja nägid, kuidas päevane ja vahetust ülevõttev arst kohtusid. Nad kuulsid, kuidas lahkuv arst ütles teisele arstile, et osakonnas on raskes seisus patsient. „Teine arst astus seepeale arstitoast läbi, võttis õuna ja läks trepist alla osakonnast minema,“ räägib Reinu tütar.

Poole üheksast õhtul lahkusid Reinu lapsed haiglast siiski hea tundega, et isal on parem. Kohale jäi ainult abikaasa. „Mind lubati jääda ööseks haiglasse. Ütlesin, et ma ei jäta teda üksinda siia. Jumal tänatud, et ei jätnud. Sain vähemalt mõned tunnid temaga koos olla,“ ütleb abikaasa pisaraid tagasi hoides.

Appi, appi, ta süda seisab

Mõned minutid enne südaööd lükkas Rein hapnikumaski eest ja ütles: „Ma lihtsalt enam ei suuda, mul on nii palav. Ma lihtsalt enam ei suuda.“ Need olid tema viimased sõnad, mida abikaasa kuulis. Abikaasa oli samal ajal telefoniühenduses tütrega, kes kuulis, kuidas ema hüüdis: „Appi, appi, ta süda seisab, ta ei hinga enam.“ Kiiresti jooksis kohale sanitar ja hakkas kunstlikku hingamist tegema. Mõne aja pärast olevat rahulikul sammul palatiukse vahelt sisse astunud ka valvearst.  Reinu abikaasa väitel tegi ta seda üldse esimest korda selle õhtu jooksul. Alles nüüd toimetati Rein intensiivraviteenistusse. „Pärnu haiglas on inimese südamel midagi viga alles siis, kui süda seisma jääb,“ kommenteerib seda üks Reinu omakseid. Abikaasat intensiivraviosakonda ei lubatud ja umbes poole nelja paiku öösel helistas ta sinna. „Vastati, et oli teine südame seiskumine. Küsisin, et kas ta jääb ellu. Vastati, et kuna süda on nii halvas seisus, siis on väheusutav, aga imesid juhtub,“ räägib abikaasa. Hommikul peale üheksat helistasid omaksed uuesti. Haiglast vastati, et patsient suri tund aega tagasi.

Õhtuleht küsis juhtunu kohta selgitust ka Pärnu haiglalt. „Pärnu haigla tunneb patsiendi omastele kaasa ja mõistab igati nende muret ning leina, kuid leiab siiski, et patsientide haiguslugusid leheveergudel käsitleda ei ole päris õige. Patsiendi omastel on alati võimalus pöörduda kirjalikult Pärnu haigla poole ja me kindlasti teeme endast kõik, et anda tekkinud küsimustele vastused,“ seisab Pärnu haiglalt saabunud vastuses.

pildiallkiri: 
NÖRDINUD: Reinu omaksed usuvad, et nende abikaasal ja isal oleks olnud võimalus ellu jääda, kui haiglas oleks tehtud kõik õigesti.