Veebiajaleht, mida saad teha ise
02/01/2014 - 00:00
Eakal abielupaaril kulus üle kolme aasta, et pääseda absurdsest valesüüdistusest
superpilt: 
sissejuhatus: 
Vladimir oleks võinud sama teo eest pälvida kodanikujulguse aumärgi või leida muul viisil tunnustamist, aga läks vastupidi. Praegu 74aastane mees ise anti kohtu alla süüdistatuna temast 41 aastat noorema, tunduvalt pikema ja raskema ning 5 korda peamiselt peksmiste eest kriminaalkorras karistatud mehemüraka löömises. Loe edasi ...
tekst: 

Vladimiril ja talle appi tõtanud abikaasal kulus kolm aastat ja kaks kuud, et vabaneda neile esitatud absurdsest süüdistusest ja tõestada seda, mis niigi oli selge. Eile mõistis Pärnu maakohus Vladimiri õigeks. Tema abikaasa Ljubovi (69) vastu esitatud süüdistusest loobus prokurör lõpuks ise. 

Vladimir on veendunud, et talle ja tema naisele süüdistust kokku klopisides kasutati valetunnistajat, valetunnistusi ja tõlgendati tõendeid ühepoolselt. Ta on nõutu, sest ei saa siiani aru, miks oli kellelgi vaja temast ja tema naisest süüdlast teha ja tegelikku peksjat puhtaks pesta. Ta oletab, et kriminaalasja uurimisel kannataja rolli paigutatud Ott (33) on kuidagi seotud politseiga, kuid loomulikult ta ei tea seda.

Varem lubas Vladimir võidelda seni, kuni tema ja ta naine on süüst puhtad ja tegelik süüdlane saanud oma karistuse, olgu selleks vaja kasvõi Euroopa inimõiguste kohtuni välja minna. Nüüd on ta Pärnu maakohtu otsusega rahul ja Oti karistamist ei nõua. „See kolm aastat kohtuteed on meid lihtsalt ära väsitanud,“ ütlevad Vladimir ja Ljubov.

Auto pargiti välisukse ette

Vladimiri konflikti tollal 30aastase Otiga võib pidada iseenesest suhteliselt tühiseks õigusrikkumiseks, sest õnneks keegi selles tõsiselt vigastada ei saanud ja midagi enneolematut ei juhtunud. Eriliseks teeb tema loo aga selle kriminaaluurimise käik ja tulemus. Nagu ütles üks nimetuks jääda soovinud menetlusosalistest, puutus ta oma pika töökogemuse vältel esmakordselt kokku juhtumiga, kus vigastust, mille tekitamise eest inimene kohtu alla antakse, tegelikult polnudki.

Peksmine toimus rohkem kui kolm aastat tagasi, 2010. aasta 7. detsembri lumisel hommikul Pärnus Mai tn 16 kortermaja hoovis. Öösel oli sadanud maha kümmekond sentimeetrit lund ja kojamees Vladimir puhastas koos naise Ljuboviga õue lumest. Tõenäoliselt poole üheksa paiku sõitis kortermaja ette helehall Chrysler ja parkis otse esimese trepikoja ukse ette, nii et majja sisenejatel ning sealt väljujatel tuli kaarega ümber auto minna. „Kas sa trepikotta ei tahtnud parkida?“ küsinud Vladimir autost väljunud mehelt irooniliselt. See oligi Ott, kes oli tulnud oma 6aastast poega sel viisil lasteaeda viima.

Edasi toimunu suhtes lähevad Vladimiri ja Oti seletused lahku. Oti väitel virutas Vladimir talle luuavarrega vastu nina ja hakkas siis luuaga tema suunas sahmima. „Taganesin ja üritasin lööke tõrjuda, võib-olla kogemata võisin käega ka tema nägu tabada. Ma ei tea täpselt,“ selgitas Ott kohtule.

Vladimiri seletus on konkreetsem ja lühem. „Ta avas autoukse, tuli vaikides lähemale, tõstis oma vasaku käe mulle õlale ja lõi parema rusikaga sõnagi lausumata näkku,“ meenutab Vladimir. Oti käitumine oli sedavõrd ootamatu, et Vladimir jõudis ainult näo kõrvale pöörata, nii et löök tabas nägu poolriivamisi. Vladimir ei pannud aga tunduvalt pikema, raskema ja kordades noorema mehe eest põgenema, vaid suutis tõsiselt vastu hakata ja füüsiliste näitajate poolest ülekaalukas vastane temast päris jagu ei saanudki. „Oma ea kohta on ta erakordselt heas vormis,“ tõdes ka Ott kohtus. Rüselus võis Vladimiri naise hinnangul kesta 10-15 minutit ja lõppes alles siis, kui mööda juhtus minema naisterahvas, kes olevat hüüdnud: „Mis te mehed teete, jätke kohe järele.“

Arusaamatu tõend

Vladimiriga on asi selge, tema huul oli lõhki löödud ja majaesine lumi verd täis. Kohale kutsuti politsei ja kiirabi ning Vladimir vajas arstide abi veel järgmistelgi päevadel, sest tema süda andis tunda.

Aga sellest, mis juhtus edasi Otiga, on väga raske aru saada. Vladimiri ja tema naise sõnul mingit vigastust nad Oti näos ei märganud. Ka tunnistaja, kellelt Ott veidi hiljem mobiiltelefoni laenas, ütles kohtus väga kindla häälega: „Nägu oli jumalast ilus puhas. Verd või kriimustust ma sel hetkel küll ei näinud.“

Kui aga uskuda samal päeval välja antud arstitõendit, siis oli Otil lausa ninaluu puruks löödud. „See oli paberilipakas, millele oli kirjutatud, et ninaluumurd, ravi ambulatoorne. See oli nii väike paber, et sinna ei mahtunudki midagi kirjutama. Allkiri oli loetamatu ja nime trükitult ei olnud. Ma arvan, et ta oli selle saanud erakorralise meditsiini osakonnast,“ oletas kriminaalmenetluses osalenu, kes ei soovinud oma nime avaldamist. Pärnu haigla vastus mingile paberilipakale kirjutatud arstitõendi kohta on aga väga selge ja resoluutne: „Pärnu haiglas, nii nagu ka teistes haiglates, kehtib sotsiaalministri määrus - Tervishoiuteenuse osutamise dokumenteerimise ning nende dokumentide säilitamise tingimused ja kord. Mingeid paberilipakaid kohe kindlasti ei väljastata.“

Eelpool nimetatud menetlusosalise väitel olevat muudes meditsiinidokumentides veel kirjas, et patsiendil nina veritses ja oli paistes. „Ma ei ole väga veendunud, et see oli tekkinud selle intsidendi käigus,“ seab menetlusosaline ka need väited kahtluse alla.

Nähtavasti võttes aluseks eelpool nimetatud dokumente tuli Lääne ringkonnaprokuratuur kohtusse süüdistusega, et Vladimir on löönud Otil ninaluu katki. Samal ajal polnud süüdistusdokumentide hulgas kõige elementaarsemat dokumenti, röntgenianalüüsi tulemusi, mis oleks selgelt näidanud, kas Oti ninaluu oli katki või mitte.

Kui Vladimiri ja tema naise kaitsjate nõudmisel kohus selle dokumendi Pärnu haiglalt välja nõudis ja selle tulemused kohtusaalis teatavaks tehti, lõhkes väike üllatuspomm – Oti ninaluu oli tegelikult terve olnud. „Kui dokumentaalselt on ümber lükatud üks kõige kesksemaid väiteid, siis tekib kahtlus ka muudes asjades ja tekib küsimus, et mis seal üldse õigesti on,“ kommenteeris kohtuistungil prokuratuuri tööd Vladimiri kaitsja.

Juriidiline mõttes ei olene ninaluu tervisest aga peaaegu midagi. Karistuse määramisel on oluline eelkõige see, kas Otil oli valus, kui Vladimir teda lõi. Muidugi vastas Ott kohtus, et oli küll.

Nähtamatu tunnistaja

Ka Oti kasuks ütlusi andnud ühe tunnistaja jutu loogilisse seosesse panemine on väga raske.  Eeluurimisel olevat ta rääkinud, et läks Mai 16 õuest eemalt kaugelt mööda ja peaaegu ei näinudki, mis seal toimus. Kolm aastat hiljem mäletas ta juba palju rohkem ja väitis olevat näinud, kuidas Vladimir luuaga Otti ründas ja Ott end samal ajal kätega kaitses. Algul ütles tunnistaja, et ainult teadis Otti ja ei midagi rohkemat, siis aga selgus Vladimiri ja tema naise kaitsja küsimiste peale, et ta teadis isegi seda, missuguse autoga Ott sõidab. Veel natukene edasi jõudis ta oma jutuga juba selleni, et olevat Mai 16 juures Otiga isegi rääkinud.

Sellisel juhul oleks pidanud aga õuel olnud teine tunnistaja ning samuti Vladimir ja tema naine kohtusse tunnistajaks kutsutud naist nägema. Seda aga mitte keegi ei maininud. Vladimiri naise sõnul ilmunud prokuröri poolt kohtusse kutsutud tunnistaja nende õuele aga hulk aega pärast konflikti lõppemist ja kähmlust mingil juhul näha ei saanud.

Prokuratuur kriminaalasja uurimise asjaolusid mitte mingil moel kommenteerida ei soovinud.

„Kohtuotsust on võimalik edasi kaevata kuni riigikohtuni välja ja seni kestab ka kohtumenetlus Kohtumenetlus lõpeb jõustunud kohtuotsusega ja prokuratuuri poolt ei ole kohtuasjas olevate tõendite kommenteerimine väljaspool kohtusaali võimalik,“ seisab prokuratuuri vastuses. Prokurör Kristine Tamm ütles, et ta veel mõtleb, kas Pärnu maakohtu otsust Vladimiri õigeksmõistmise kohta edasi kaevata.

 

 

 

lisapilt: 
pildiallkiri: 
SÜÜST PRIID: Vladimiri ja Ljubovi kolm aastat ja kaks kuud kestnud võitlus tõe eest andis eile lõpuks soovitud tulemuse.